T. hurjutab, et olen ajast maha jäänud. Tõepoolest siin keskkonnas on piltidega kehvasti. Sestap kolin uuele aadressile.
http://karratumma.wordpress.com/

Head uut aastat! 1.01. hommikul Kalevi SPA saunas istus Rudolfi kõrvale VF kodanik peas vildist kaabu ja jalas helesinised kummikalossid. Milliseks kujuneb küll aasta, mis niimoodi algab?
Mida uut on maailmas? Lähis-Ida katel keeb edasi. HAMAS ja FATH on karvupidi koos. Liibanonis püsib konfrontatsioon, Iisrael lubas väed sisse viia, kui Süüria käepikendus üritab riigipööret. Saudi kuningas võttis vana aasta lõpus vastu ühe Hezbollah` juhtfiguuri, mis on tähelepanuväärne. Visiit toimus 27.12., kuid tuli avalikuks alles nüüd. Mida arutati, pole teada, kuid Hezbollah juht olevat keeldunud kuninga kutsest külastada koos Mekat. Hezbollah ei ole riik, kuid tema mõju piirkonnas on suurem kui mõnel "päris" riigil.
Asjadel on oma erikaal, mis ei pruugi kohe ilmneda. Võtame näiteks kurikuulsad Kassam raketid Hezbollah` relvastuses. Suurt ja modernset armeed omav Iisrael on nende peldikutorudest monteeritud ja vaid 1 kg lõhkepead kandvate vidinatega püsti hädas. Kassam mõjub IDF tulejõuga võrreldes naljanumbrina. Ometi on Kassam mõjutanud Iisraeli poliitikat rohkem kui Iisrael seda tahaks. Omal ajal ei pööratud Iisraelis piisavalt tähelepanu araablaste lähi- ja keskmaa rakettidele, kuna usuti, et suurim oht riigi julgeolekule lähtub kaugmaa rakettidest (külma sõja šabloonmõtlemise mõjud?). Läks aga teisiti. Kassami trump on tema lihtsus, odavus ja suur arv. Kui üks neist kriteeriumitest puuduks, oleks Kassam kasutu. Täna ollakse seisus, kus Kassami vastu pole tõhusat vastuabinõud. Mistahes Kassami vastase raketitõrjesüsteemi loomine oleks raha tuulde loopimine (seda on juudid ise korduvalt öelnud). Raketitõrjesüsteem on teatavasti kallis lõbu. Samas ei saa Iisrael jätta Kassami rünnakutele reageerimata ja pingutavad reageerides üle. Mida Hezbollah`ongi vaja.
Turkmenabši lahkumise järel tuleks otsida endale uus favoriit. Võib-olla sobiks selleks Kaliningradi kuberner? Võib-olla aga Ramzan Kadõrov, kes veristas hiljutise islamipüha puhul paar kaamelit, pani siis jõuluvana kostüümi selga ja lõi Groznõi ainsal korrastatud tänaval tantsu.

Aasta lõpus uputab meedia kokkuvõtete ja prognoosidega, mis enamasti üsna sisutühjad. Tunnen isegi, kuidas laiskus maad võtab. Kuidas oleks elada uuel aastal silmi avamata kleepudes veinikärbsena ilmakõrvitsa soojeneva külje vastu? Ega sellest midagi muutu.
Mida oodata Lähis-Idas 2007? USA peab tegema otsuse, kuidas Iraagis jätkata. Ameerikaste Iraagist taandudes Teherani positsioonid tugevnevad, ägeneb võitlus sunniitide ja šiiitide vahel. Räägitakse Iisraeli uuest välispoliitikast. Rudolf ise sellesse väga ei usu, kuid akadeemiliseks aruteluks sobib küll. Olukorras, kus USA lahkub Iraagist ja Iisraeli traditsioonilised vaenlased eesotsas Hezbollah`ga tugevnevad, peab Tel Aviv leidma uue modus vivendi. Iisrael on piirkonnas ainus riik, mis ei ole "päriselt oma". See tähendab, et ta on ümbritsetud vaenulikest või vähem vaenulikest riikidest, mille elanikkonna enamus on vaenulik. Ainus viis regiooniks "omaks saada" on asuda arenevas sunniitide-šiiitide konfliktis kellegi poolele. Pole raske arvata, mis poole Iisrael valib. Samas on see delikaatne teema, kuna Iisraeli peamine toetaja USA üritab Iraagis toetuda pigem šiiitidele. Uus aasta näitab, kas Iisrael püüab Lähis-Idas rohkem integreeruda või jätkab senist ignoratset ja jõule orienteeritud poliitikat.
Iraani ja saudide konflikt võib tuua kaasa naftahinna languse, mis tähendaks omakorda lööki Moskvale. Rudolfile see meeldiks. Kuum sõda võib anda aga vastupidise tulemuse - naftahind hakkab tõusma. Pikaleveniv vastasseis, mida on hakatud juba nimetama islami külmaks sõjaks, tooks kaasa araabia maailma kiire arengu. Sunniitide ja šiiitide võidujooks annaks impulsi araabia maailma moderniserimisele. See on asi, mida lääs on kaua aega oodanud, kuid pole leidnud vahendit, kuidas seda saavutada. Seega oleks Eestile kasulik sunniitide ja šiiitide võistlus ilma verevalamiseta. See tekitaks Venele finantsprobleeme ja vähendaks Kremli ülbitsemist (suurendaks sõltuvust Lääne investeeringutest). Kuid just veretu vastasseisu võimalikkusse Lähis-Idas usub Rudolf kõige vähem. Kui saudidel oleks tuumarelv, siis küll.
T-ga. oli täna lõuna paiku "elav" mõttevahetus minu lugemisoskuse teemadel. Eks ta muidugi nigel on. Jama, kui nii palju loed ja nii vähe aru saad. T-l on muidugi teisiti. Loeb, saab aru ja jätab ka meelde. Uuel aastal pöördub Rudolf tagasi oma salaarmastuse juurde, milleks on Vene ja SRÜ ruumis toimuv. Kohe, kui mu suur ja salakaval sõber kahenädalsest koomast ärkab, olen kohal. Seniks soovime neile neile rasket pead ja töökat maksa.

Mingid probleemid on ilmnenud USA-Iisraeli suhetes. Alates sügisest on USA blokeerinud teatud tüüpi relvade ja laskemoona tarned Iisraeli. Samuti olevat külmutatud mitu Iisraeli ja USA ühist relvastusprojekti. Põhjused ei ole teada, kuid oletatakse, et USA otsib araablaste (eeskätt saudide) toetust Iraagis. Washingtonis loodetakse, et saudid aitavad mõjutada sunniite Iraagis ja vastutasuks selle eest tõmmatakse koomale suhtlust Iisraeliga. Lisaks olevat Iisraeli aktsiad Washingtoni silmis kõvasti kukkunud pärast suvist lüüasaamist Liibanonis. Seda olevat juutidele ka otse öeldud. Kui tõsine see mõra on, saame näha. Igal juhul on selge, et ameeriklased otsivad Iraagis uusi lahendusi ja liitlasi. Traditsioonilised liitlased ja lahendused on end ammendanud. Teheran jõllitab nagu sfinks ja liitlased valmistuvad Iraagist lahkuma.
Palestiina teemas pole niikuinii edu loota. USA-l oleks siin sõprusest Iisraeliga vähe kasu. Praegu vajab USA araablaste toetust Iraagis ja Teherani vastu rohkem kui kunagi varem. Seega ei pruugi USA Iraaki minek kokkuvõttes Iisraeli positsioone regioonis tugevdada (nagu paljud võib-olla algul arvasid).
Detsembri algul teatas kümmekond araabia riiki, et alustab tööd rahumeelse aatomiga a la Iraan. Enamiku puhul on see muidugi deklaratsioon, kuid saudide projekt on käimas, kuigi väga algstaadiumis. Kui Pakistan või keegi teine õlga alla ei pane, siis läheb vähemalt 10 aastat. Kuid mõelda tulebki kaugemale ette.
Araablaste mentaliteeti kuulub arusaam, et "see, mis on mõõga läbi kaotatud, saab tagasi võita vaid mõõgaga". Et ilma relvavõitluseta ei vabastata "ühtegi liivatera Palestiinas" jne.
Täna maetakse Nijazov ja täna sõidab Rudolf Tallinnast ära.

Turkmeenias on natuke riigipöörde moodi. Parlamendi spiiker on tagandatud ja riigi rahakott kadunud. See tähendab, et kadunud on Nijazovi ihupankur koos kõigi volituste ja koodidega. Tageszeitungi väitel on ligi 3 miljardit USD Nijazovi arvetel Deutsche Bankis, mis on vist jäämäe veepealne osa. Rudolfile oli väike üllatus, et kogu Turkmeenia keskpanga raha on välismaal. Seega siis riigis on ainult odav tööjõud ja maailma 5. maagaasi varud. Vajadusel võib rahvas endale muidugi mõne monumendi küljest väärismetalli tükke saagida.
Gazpromi delegatsioon on juba Tukmeenias nagu ka EL esindaja. Pakkumine on alanud. Uurisin täna õhtul veidi Turkmeenia sisepoliitilist maastikku, kuid loobusin - ei ole kavatsust hakata akadeemilist tööd kirjutama. Liikvel olev infomassiiv on tohutu. Nagu juba ütlesin, on Moskva võimalused kõige soodsamad. Küsimus on selles, kuidas Kreml suudab seda ära kasutada. Venel on praegu igal pool rauad tules nii, et tekib küsimus suutlikkuses. Kas üliväike otsutajate ring suudab võrdse efektiivsusega katta kõiki teemasid? Reformeeritud SRÜ projekt kõigub. Lukašenka kihutas viimati Moskvast minema nii, et ei söönud Putiniga isegi lõunat. Pluss Gruusia, Aserbaidzhaan ja Moldova. Pingelised suhted EL ja USA-ga. Washington on "hämmeldunud" Stokmani ümber toimuvast. Eestis pole sellest vist eriti kirjutatud, kuid üks india analüütik võrdles Stokmani afääri mõju USA administratsioonile Põhja-Korea tuumakatsetusega. Lähis-Idas on vaja üles ehitada uus tugipunkt (Süüria). Lisaks Iraan ja perspektiivne Ladina-Ameerika. Sisepoliitika (valimised), Põhja-Kaukaasia, natsprogrammid jne..
Asjad on kas suured või väikesed, kuid kõik on olulised. Toon näite. Nagu nüüd on selgunud, ei ole Vene suuteline täitma Kasahstani tellimust lennuväe moderniseerimise osas. See asjaolu võib tulevikus mõjutada Kasahstani valikuid relvahanke osas, mis omakorda mõjutab laiemalt kogu jupoli. Kashstan on Vene tähtsaim liitlane SRÜs ja oluline toorainebaas. Üleval võidakse targalt planeerida, kuid kui allpool on tõrked, on sellest kõigest vähe abi. Kohati meenutab Kremli käitumine tš˜ekistide käest läinud operatsiooni, mida püütakse meeleheitlikult päästa. Tegutsetakse reflekside pealt, mõtlemiseks ega analüüsiks aega pole. Vahe on selles, et kui käestläinud operatsiooni toimiku võib lõpuks arhiivi anda, siis riigiga nii teha ei saa.

Türgi-EL teema jätkuks, et lisaks USA-le näib Türgi otsivat paremaid suhteid ka Iisraeliga. Mõned kommentaatorid räägivad Washington-Ankara-Tel Aviv telje taassünnist. Kahe riigi suhted jahenesid pärast 2002, kui Türgis tuli võimule islamistide valitsus.

Nijazov on surnud. Millised oleks esialgsed järeldused?
*)Välisriigid (VF, Hiina, USA, Iraan)üritavad olukorda ära kasutada. Venel on Turkmeenia survestamiseks kõige paremad võimalused (gaasitransiit), kuid pole selge, kas turkmeenidega on praegu mõtet rääkida jõupositsioonilt.
*) Tõsisemat sorti sisekonflikti korral oleks kõige suuremad kaotajad Vene ja Ukraina (gaasitarned häiritud). Gazprom sõltub täielikult Turkmeenia gaasist (40 miljardit kuupmeetrit, mida naljalt ei asenda). Gazpromil on Turkmeeniaga leping 2009 aastani, kuid see ei pruugi lugeda, kui asi läheb karmiks.
*) Vene roll Turkmeenias on kahetine. Ühelt poolt kontrollib Vene Turkmeenia gaasi eksporti. Samas on kõik muud kontaktid väga nõrgad. Vene ohvitserid on kurtnud, et ei saa turkmeenidest enam aru, kuna need ei oska vene keelt. Praegu 460 välismaalt õppivast turkmeenia ohvitserist on 200 Türgis, 200 Pakistanis ja vaid 60 Venes.
*)Nijazovi järglase küsimus on ebaselge. Poeg Murat on liiga nõrk, et ise võimul püsida. Samas võidakse teda edukalt kasutada sirmina (Nijazovi JO ülem Redzhepov või keegi teine). Nijazovi matusekomisjoni esimees on asepeaminister, kes ilmselt kujutab teist jõukeskust.
*) Turkmeenia opositsioonil ei ole praeguses olukorras lootust ükskõik, mida nad ka ei räägiks.
*) Turkmeenia eksportgaasi hind tõenäoliselt kasvab, kuid pole selge, kellele ja kui palju. lmselt kasvab see Kesk-Aasia riikidele, kuid võimalik, et ka Gazpromile.
*) Turkmeenia välispoliitikat kujundas Nijazov, kes ei soovinud kellegagi liituda ega integreeruda. See võib muutuda, kuigi muutused ei tule üleöö. Mingitest iraani, hiina, vene vm. lobigruppidest ei tea praegu midagi.

Turkmenbaši jääb meenutama hulk kurioosumeid. Näiteks see, kuidas ta saatis Putinile sünnipäevaks õnnitlustelegrammi ja käskis samal päeval alustada pealinnas asuva vene draamatreatri lammutamist. Või siis see, kuidas ta 2005. aastal 9. mail jättis Moskvasse minemata, kuna tal oli selleks päevaks arsti juures aeg kinni pandud.
Mustamäe Magistraalis müüakse Ohran Pahmukki (3 raamatut, vene keeles). Olin peaaegu ostmas, kuid otsustasin siiski veel oodata (Pamuk on eesti keelde tõlkimisel). Sügisel Sirbis avaldatud katke tekitas igatahes huvi. Tulebki lugeda rohkem ilukirjandust, muidu liigitab T. mind ebakultuursete inimeste hulka, mis oleks kurb. Koju tulles trehvasin lällavaid päkapikumütsidega teismelisi tüdrukuid. Olen ikka arvanud, et siin päästab vaid ilu, kuid - mida pole, seda pole.

Türgi on pärast EL tõrjuvat otsust hakanud rabelema. Erdogan pani omal ajal EL-ga liitumise liiga tugevalt oma valimiskaardile ja nüüd on probleem - peamine valmislubadus ei kanna. Piirkonda põhjalikult monitoorivad vaatlejad on märganud Türgi viimasel ajal kasvanud aktiivsust suhtlemises Damaskuse ja Teheraniga. Üldine arvamus on, et Türgi teeb pingutusi võitmaks tagasi USA soosingut. USA, kes on Türgit pea alati toetanud (ka EL küsimuses), tõmbas suhetes Ankaraga tagasi pärast seda, kui viimane keeldus osalemast Iraagi kampaanias. Mäletame kõik Türki saabunud USA 4. korpuse odüsseiat. Nüüd püüab Türgi kaotatut tagasi teha ja on asunud üsna avalikult USA välispoliitiliseks jäälõhkujaks. Ilmselt kardab Ankara ka, et kui USA end Iraagis koomale tõmbab, tulevad probleemid kurdidega. USA soosingut nautinud Iraagi kurdid on hambuni relvis ja on suutelised Iraagi kodusõjas kaitsma mitte ainult ennast, vaid süütama sõja ka Türgi poolel. Lisaks asuvad kurdide kontrollitud alal Iraagi peamised naftavarud ja ükskõik kes kodusõjast võitjana väljub (sunniidid elik šiiidid), Kirkuki naftata nad läbi ei saa. See on Bagdadi jaoks elulise tähtsusega küsimus. Türgi mure seepärast arusaadav ja USA toetus (kurdide mõjutamise läbi) vajalik. Brüssel pani Erdoganile aga väga lihtsa kahvli. Ma ütleks isegi, et mõnitavalt lihtsa ehk siis armeenlaste genotsiidi tunnistamise. Kõigile on selge, et genotsiidi tunnistamine tähendaks Erdoganile tema poliitilise karjääri lõppu. Türgi ühiskond ei ole selleks valmis ja Brüssel teadis seda väga hästi.
Huvitav uudis Taga-Kaukaasiast. 1.01.2007. läheb Aserbaidzhaani armee Bakuu korpus üle NATO standarditele. 2008. aasta lõpuks viiakse NATO standarditele üle ka kõik ülejäänud korpused. See tähendab, et pikka aega kestnud kõhkluste peridood on läbi - Bakuu on teinud oma valiku. Rudolfi arvates on see Eesti julgeoleku seiskohalt oluline märk.
Eile ostetud Hirve luulekogu tuli täna edasi kinkida - seega tuleb uus osta. Hirv on elusolevatest eesti luuletajatest ainus, kelle eest pole kahju raha välja anda. Mõned vanad tondid on ju ka elus, kuid nad ei kirjuta enam eriti. "Kui purjus isa kammis klaverit..." Üks suveöö Tartus. T. teab ja mõistab.

Kes oli see eesti poliitik, kes eilses PL-s toetas Türgi EL-ga liitumist argumendiga, et "Türgi on ilmalik riik"? Rudolfile meenub, et sama vea tegi omal ajal USA Iraaki prognoosides. Ameeriklaste analüüs lähtus samuti sellest, et Iraak on ilmalik riik ja usutülid ei hakka kunagi liiga tõsiselt protsesse mõjutama. Väited, et EL-ga liitudes saame parema Türgi ja väljaspool EL-i olev Türgi on ohtlikum, on nii jaburad, et ei viitsi nende kallal isegi iriseda.
Araabia Liiga pidas hiljuti summitit ja sealt paar huvitavat aktsenti. Teravamalt kui varem tõstati Emiraatide ja Iraani tüliküsimus. Jutt on kolmest Iraani poolt okupeeritud pisisaarest. Araabia Liiga asus sel korral jõuliselt oma liikmesriigi selja taha. Lisaks süüdistati Teherani Iraagi lõhkumises. Kontuurid regioonis muutuvad selgemaks. Nagu sügisel, kus iga vili leiab lõpuks oma korvi.
Hamasi ja FATH vahel läks laskmiseks. Olen seda vist paaris varasemas postituses ka lubanud. Oluline on see, et Hamas sai Teheranist rahasüsti. Kas see tähendab muutust Hamasi orientatsioonis, on praegu raske öelda, kuid see on võimalik. Raha puhul on asi sageli lihtne - sa ei saa (vähemalt mitte pikka aega) ignoreerida oma leivaisa soove. Paari kuu eest jooksis palestiinlaste rahakohver turvameestest ümbritsetuna piirpunktist läbi. Sel korral ei läinud trikk läbi.
Detsembri algul käis kõgetasemeline Iraani delegatsioon Biškekis ja eile tuli uudis selle kohta, et Kõrgõzstani parlament nõuab USA sõjaväebaasi likvideerimist. Ettekäändeks on intsident, kus USA sõdur laskis maha kohaliku kütuseveoki juhi. Usutavasti on see ettekääne, mis lihsalt tuli väga sobival ajal. Tõsi on, et Teheran pakub Biškekile soodsatel tingimustel majanduskoostööd.
Liibanoni peaminister on Moskvas. Uuel nädalal läheb Moskvasse Süüria peaminister. Kremlil võib tekkida petlik kujutelm, et ta ohjab Lähis-Ida protsesse. Mingid relvatarned Süüriale ja lepingud vana nõukogude soomustehnika moderniseerimiseks on muidugi võimalikud.

Meediakanalid teatavad, et Süüria on asunud Iisraeliga piirnevaid alasid ette valmistama sissisõjaks. Damaskus üritab teha seda, mida Hezbollah` tegi Lõuna-Liibanonis. Süüria valitseva partei juht teatas täna, et Iisraelil on mõni kuu aega, et taanduda Golani kõrgendikelt. Vastasel korral alustab Süüria Iisareli vastu sõjategevust. On see nüüd tavaline ärplemine või on selle taga tõesti midagi?
Iisraelis avalikustavad uurimiskomisjonid raporteid, mis käsitlevad IDF tegevust Liibanoni sõja ajal. IDF operatiivkäskusid analüüsides on jõutud huvitavate järeldusteni. Nimelt olevat IDF-l puudunud pädev sõjaplaan. Sõda peeti plaani järgi, mis pärines ajast, kui Liibanonis olid sees Süüria väed. Pärast Süüria vägede lahkumist, ei olnud sõjaplaani muudetud (!?). Võimalik, et see asjaolu oli üks IDF maaväe aeglase edenemise põhjuseid Liibanoni sõja ajal. Segadused olid ka käsuliinis. Kindralstaabi ülem andis üksustele otse korraldusi minnes mööda Põhja sõjaväeringkonna staabist, kes oli vägede juhtimisest kõrvale tõrjutud. Kuni sõja lõpuni püüdis Iisraeli kindralstaabi ülem sõjategevust juhtida oma kabinetist väljumata.
Tänane Stratfor kirjutab, et Saudi-Araabia kutsus ootamatult koju oma USA suursaadiku. Prints Turki al-Faisal on riigi endine luureülem, kes määrati suursaadikuks USA-sse ja Ühendkuningriiki 2005. aastal. Turki Al-Faisali ärakutsumist põhjendab Stratfor sellega, et saudide välisminister on raskesti haige. Kui Turki Al-Faisal saab välisministriks, võib olukord riigis ja regioonis muutuda veel keerulisemaks. Milliseks kujuneb jõudude vahekord sisetülidest kubiseva saudide kuningakojas? Kas keegi teab, kuidas suhtub Turki sunni rühmituste toetamisse Iraagi kodusõjas jne.
Rahu ja vaikus. T. istub teises toas ja vaatab India filmi.

Jätkuks eelmisele teemale. Ühe vahendina islami leviku tõkestamisel näeb Moskva mõõdukat natsionalismi. Eesmägiks on takistada Põhja-Kaukaasias rahvuste ja piiride ülese ühtse islamikogukonna ehk umma tekkimist. Kõige selgemini on see nähtav Tšetšeenias, kus noor Kadõrov aretab tšetšeeni natsionalismi ideed eriti rämedas vormis. Kremli jaoks oli tegu valikuga kahe halva vahe. Mis oleks olnud alternatiiv? Hattab ja Idris? Lõpuks võib selline poliitika toimida nagu tandemlõhkepeaga rakett, kus esimene laeng rebib tankilt aktiivsoomuse ja teine läbistab tankisoomuse. Algul soositakse islami ekspansiooni hirmus mõne mägivabariigi natsionaliste, pärast saadakse needsamad natsionalistid koos islami ekspansiooni ideedega.

Liibanonis jätkub närvide mäng. Süüria on koondanud suure osa oma tankitõrje ressursist maa lõunaossa. IDF alustas Süüria piiri ääres õppusi. Huvitav signaal tuli nädalavahetusel Er-Rijadist. Saudid andsid väga jõuliselt mõista, et võivad lõpetada HAMASi finantseerimise, kui see ei lõpeta kontakte Iraaniga. Hamasi valitsujuht on vist praegugi Teheranis. Mida see tähendaks regioonis, kui Hamas peaks muutuma samasuguseks Teherani tööriistaks nagu Hezbollah`? Kas Liibanoni kõrval avataks teine rinne otse Iisraeli südames? Igal juhul annab see märku sunniitide ja šiiitide vahelise konflikti tõsidusest. Pikemas perpektiivis võib see tulla kasuks USA-le. Praegu nõrgestavad usutülid USA positsioone Iraagis, kuid ühel hetkel võivad need hakata õõnestama regiooni liidriks pürgiva Iraani posititsioone (kui USA on Iraagist tagasi tõmbunud ja korrigeerinud oma eesmärke).

Reedeses EPL-s kirjutas ss Mart Helme Vene armee kasvavast võimekusest. Väidete põhjenduseks tõi ss selle, et idanaabri kaitsekulud on viimastel aastatel tublisti kasvanud. See on tõsi, kuid mida selle eest on hangitud? Pool tundi vene internetis ja oleks olnud selge, et kaitsetellimuse suure numbri taga on esmajoones relvastuse omahinna kasv ja inflatsioon. Nii on viimastel aastatel eriteras kallinenud 30 (sic!) korda. Süsinikkiu, millest mähitakse ballistiliste rakettide korpuseid, hind ületab 5 korda välismaise kiu oma. Rudolfi arvates pole tähtis raha number vaid see, mida selle eest osta on võimalik. Järgmisel aastal on plaanis kulutada suur summa ROSTO poputamisele (ROSTO on sama, mis kunagi oli ALMAVÜ). Kuna venelasel läheb ajateenistus 1 aasta peale, siis on tekkinud hirm, et babuiinid ei saa selle ajaga sõjaväelist eriala selgeks. Need on põhjendatud kartused. Samas on selge, et armee-eelne väljaõpe ei asenda ajateenistust. Lisaks pannakse suur osa rahast Venes lihtsalt huugama. Erinevad uuringud räägivad kuni 40% "ebamõistlikest kuludest". Kõige sellega ei taha ma öelda, et VF ei kujuta ohtu meie julgeolekule. Tahan öelda, et ainuüksi kaitseeelarve numbrist ei maksa väga leili minna.
Reedel Tartus. Väsitav, kuid vahel vajalik linn. Rasputinis on hea köök, kuid liiga pime, et lugeda. Vahel on nii, et tahaks lugeda. Oma mõtted on kusagil ära. T. soovitas teha tühjad read, muidu olevat raske lugeda. Saagu siis nii..

Juhtusin hiljaaegu lugema üht brittide koostatud analüüsi Venemaa demograafilisest olukorrast. Sellest selgus muuhulgas, et Moskva on suurima moslemikogukonnaga linn Euroopas (1,5 miljonit). Seda Rudolf ei teadnud ja ei taha õigupoolest praegugi uskuda. Prognoos venelaste tuleviku osas on tume. Hiljemalt sajandi keskpaigas toimub elanikkonna etnilises struktuuris pöördumatu nihe. Slaavi element taandub ja loovutab juhtrolli riigis moslemitele. Riigi välispoliitikat hakkab see trend kõlama tunduvalt varem. Kui mitte meie lapsed, siis lapselapsed kindlasti näevad sootuks teistsugust Venemaad kui see, millega oleme harjunud. Mida see võiks tähendada Eesti julgeoleku seisukohast? Millised uued kombinatsioonid tekivad? Analüüsi koostajate arvates on see demograafiline trend vääramatu. Kui Vene riik püsib oma praegustes piirides, on kolm võimalust: 1) Kaasata moslemid senisest enam riigi valitsemisse. Püüda neid järk-järgult slaavi eliidi hulka sulandada, et üleminek toimuks võimalikult valutult. 2) Panustada vene natsionalismi ideedesse, mis tähendaks tõsiseid turbulentse Vene riigitopises. 3) Ingoreerida probleemi ja lasta asjadel omasoodu kulgeda. Kõik variandid on võimalikud. Põhja-Kaukaasia eemaldub iga aastaga mentaalselt Moskvast. Dzhmaatide võrk katab Venemaad, mozheede arvult ületab Vene juba Egiptust, kus elab 3 korda rohkem moslemeid. Kremli kontrolli all tegutsevad mõõdukad moslemiorganisatsioonid nõuavad VF vapilt kristlike sümbolite eemaldamist. Tatarstanil on teatavasti Moskvaga erileping. Kui Baškortostan ei saanud samasugust, kutsuti oma esindaja Föderatsiooninõukogust "konsultatsioonidele".
Probleemiga tegeldakse ka Euroopas. Üks Rootsi valitsukabineti liige teatas aprillis, et moslemi vähemusse tuleb suhtuda hästi juba selle pärast, "et siis, kui nad ükskord enamuses on, võime loota samasugust kohtlemist nende poolt". Päris hea mu meelest. See sõnavõtt näitas hästi, kus on tugeva kodaniku ühiskonnaga riigi nõrgad kohad. Rootsis on moslemeid 5% ja juba nõutakse erikohtlemist (eraldi seadused rootslaste ja moslemite jaoks jne.). Venelased muidugi nii naiivsed ei ole, kuid see ei tähenda, et neil sellest kergem on.
PÖFF-il silm peas (Trier), kuigi see silm oleks vabalt võinud ka olemata olla. Edaspidi valin ise filmi, mida vaadata.

Liibanon on riigipöörde lävel. Täna viidi Iisraeli maaväed Liibanoni piiril kõrgendatud lahinguvalmidusse (2 tankidiviisi, 2 mehaniseeritud brigaadi). Liibanoni valitsushoone katusele on ilmunud seniitsuurtükid. Riigis on sisuliselt kaksvõim. Valitsus istub kolmandat päeva blokeerituna valitsushoones ja tänavatel loob korda Hezbollah. Eile teatasid vene sillaehitajad, et on oma töö lõpetanud ja lahkuvad riigist jättes Liibanoni maha oma tehnika. EL sebib ja püüab päästa, mis annab. Euroopa pealinnad teatavad oma toetusest Signoriale. Briti välisminister väisas äsja Beirutit, homme on Damaskuses Saksa välisminister, keda huvitab vist siiski rohkem UNFIL-i kui Liibanoni saatus.
Rumsfeldilt tuli täna kõva avaldus USA Iraagi uue strateegia osas. Ei hakka seda pikemalt lahkama - homme on see niikuinii lehtedes. Kindel on, et mingid muutused USA Iraagi strateegias tulevad. Huvitav oleks aga teada, kuidas mõjutab näiteks USA vägede osaline väljatõmbamine olukorda regioonis tervikuna? Kas Iisrael püüab USA kohaolekust regioonis veel midagi välja pigistada? Kasutada USA-d Süüria vastu? Kasu oleks mõlemapoolne. Iisrael võiks leida ettekäände Süüria ründamiseks ja USA "peataks" oma liitlase saades Süürialt selle eest vastutasuks suurema koostöövalmiduse Iraagi piiri küsimuses. Räägitakse USA ja Iisraeli vägede ühisest operatsioonist Süüria vastu. Et Damaskusel kaoks mõneks ajaks isu Golani kõrgendike järele. Rudolf ei usu, et USA allub sarnasele santaazhile.
Süüria tahab osta venelastelt suures koguses relvastust, sealhulgas neidamu Kilo klassi allveelaevu, õhutõrjekomplekse, hävitajaid ja Iskander-E rakette (SS-X-26) (sic!). See kõik käib Damaskusel muidugi üle jõu, kuid Moskva pakub taas tehingut. Relvade eest saaks Vene õiguse laiendada oma Tartuse mereväe baasi. Rudolfi arvates arutu kava mõlemalt poolt.
Nädalavahetus jälle läbi ja jälle suur osa ajast lihtsalt ära raisatud (T. nimetab seda puhkamiseks). Olin muidugi tõbine, kuid see tundub olevat rohkem vanainimese eneseõigustus. PÖFF-i kava vedeleb kasutamata lauanurgal.

Liibanonis on ahi küdema pandud. Tulen teema juurde tagasi, kui asi on kuhugi suunas nihkunud. Üks on vist selge - kui Signoria valitsus kukub, peab UNFIL ennast kokku pakkima.
Huvitav uudis Kagu-Aasiast. Indoneesia kavatseb osta Venemaalt mõned vanad Kilo klassi (II ja III) allveelaevad ja hävitajad Su-27SMK, Su-30MK2. Indoneesia on nurgast välja astumas. Uudis poleks ehk äratanud tähelepanu, kui Vene poleks lisanud, et annab Indoneesiale relvastuse ostuks 1 miljardi USD ulatuses krediiti. See äratas tähelepanu. Indoneesia on vaene riik. Neidsamu Kilosid taheti osta 1990-tel, kuid siis jäi tehing just rahapuudusel katki. Ka nüüd pole Indoneesial raha, kuid selle eest on muutunud rahvusvaheline olukord. Rudolfile tundub, et selle tehinguga püüab Moskva kallutada jõudude tasakaalu Kagu-Aasias. USA muretseb Malaka väina pärast. See on ameeriklastele strateegilise tähstusega ja vajadusel ollakse seda valmis kasvõi relva abil lahti hoidma. Allveelaevadega võiks Indoneesia väina kergesti blokeerida. Nii tekiks samasugune olukord nagu Hormuzi väinas (Iraani allveelaevad). Rudolfi avates on just USA-le probleemide tekitamine põhjus, miks vened nõustusid Indoneesiale laevu müüma (tegelikult liisima). Milleks Indoneesiale üldse allveelaevad? Oma suure akvatooriumi patrullimiseks sobiksid palju paremini korvetid või raketikaatrid. Samas poleks viimastest sõjalise konflikti korral eriti tolku. Rudolfile meenub, kuidas Vene müüs mõne aasta palmiõli eest lennukeid Malaisiale.
Lehed võrdlevad Keskerakonnaga seotud ärimeeste meediaostusid Berlusconiga. See näitab mu meelest hästi, kuhu suunas vaatab eesti ajakirjanik. Miks mitte võrrelda Venega, kus vastavad kogemused otse läbi Ühtse Venemaa Keski lauale potsatavad? Eelmise nädalal suurendas GAZPROM osalust Vene vist suurima levikuga ajalehes Komsomolskaja Pravda, mis hakkab peatselt üllitama Balti riikidele mõeldud lehte. Ei meeldi mulle see.
Kerge palavik. T. ei luba öelda: "külmetasin", peab ütlema:"mul on viirus". Kuigi mis seal vahet? T. käis täna ühel raamatuesitlusel ja tõi raamatu koju. Rudolf ei toonud peale nohu ja palaviku midagi koju.

Putin siiski ei sõitnud Riiga, kuigi palju ei puudunud. Venelased mängisid prantslastega kokku. Prantsusmaa üritab alati mängida oma mängu, eriti kui õnnestub USA rolli kuidagi pisendada. Chirac oleks olnud igal juhul fookuses ja Vene oleks saanud ülbelt demonstreerida, et tuleb oma endises provitslinnas toimuvale üritusele ka ilma luba küsimata. Putini ja Chiraci lõuna oleks pannud miini Riia summitile.
Litvinenko juhtumi puhul võib olla tõesti, et tegu on rünnakuga Putini vastu. Võimul olev klikk üritab Putinit endaga siduda diskrediteerides teda Lääneriikide silmis. See on mitmes kord, kui Putin saab enne tähtsat kohtumist oma Lääne sõpradega laksu, kus taga paistab olevat eriteenistuse käsi. Sel korral tuli laks siis VF-EL summiti eel. Mis põhiline - see töötab. Ükskõik mis tulemuseni uurimine Litvinenko jt. osas ka ei jõuaks, jääb Putinile märk külge. Temast ei tohi saada Gorbatšov-2, kes kulgeb vabalt mööda ilma, peab loenguid "kuidas kõik oli", suhtleb vabalt pressiga jne. Selleks on ta vaja endaga siduda, nii nagu teeb seda kriminaalne maailm. Et mehel poleks võimalik kõrvale astuda, et ta on sunnitud koos oma "toetajatega" edasi minema. Toetajad on aga huvitatud status quo säilimisest (väga suur raha on liikvel) ja on selle nimel valmis kõigeks. VVP jätkamine oleks kõige parem garantii, et käik kulgeb vanaviisi. Püramiidi, mida on aastaid hoolega laotud, ei tohi lõhkuda.
Minski summit läks nii, nagu võis arvata. Vene tahab koos Kasahstaniga teha SRÜ-st midagi EL sarnast, kus otsusd võetakse vastu kollegiaalselt ja on pärast seda kõigile kohustulikud. Erinevalt EL-st, kus puudub kindel liider, on selge, mis hakkab toimuma SRÜ sees. Putin pakub diili: teie tahate vabakaubanduse tsooni, meie tahame reformitud SRÜ-d. Suvel Piiteris järgmisel SRÜ summitil näeme, mida selle selle peale öeldakse.

NATO Riia tippkohtumise taustal toimub maailmas muudki huvitavat. Homme on Minskis SRÜ summit, kust võib oodata huvitavamaid avaldusi kui Riiast. Moskva kasutab EL ja SRÜ riikidega suhtlemisel erinevat mudelit. Kui Euroopa suunal püütakse aretada kahepoolseid suhteid EL suurriikidega põhimõttel "mida vähem liitu, seda parem", siis SRÜ suunal toimitakse vastupidiselt. Moskva tunneb ennast siin tugevana ja eelistab rääkida kõigiga korraga. Viimasel ajal ei ole see eriti õnnestunud ja homme käiakse Minskis välja SRÜ refomikava, mis suure tõenäosusega kavaks jääbki. SRÜ-s on tekkinud kaks leeri. Ühes on Moskva koos Nazarbajevi Kasahstaniga ja teises nn. pisi-SRÜ Valgevene juhtimisel. Viimast seob ühine huvi seista vastu Vene gaasiga survestamise poliitikale. Uuel aastal tahab Gazprom tõsta näiteks Valgevenele tarnitava gaasi hinda 200.-USD, mis on Lukašenka marru ajanud. Huvitav saab näha olema ka kuidas Putin Minskis Saakašvilit väldib (keerab selja?).
Vene ja Kasahstani sõprus väljendub muuhulgas selles, et Vene keelas saranselt Kasahstanile oma kinodes Borati näitamise. Kasahstan rabeleb praegu kõvasti oma imago nimel. Eelmise nädala Herald Tribune vahel oli näiteks Kasahstanile pühendatud erilisa.
Niisiis - möödnud nädalal põrus Vene Helsingis, homme tõmmatakse ilmselt vesi peale Nazarbajevi SRÜ reformise kavale. Nii oleks viimase kahe nädala välispoliitiline bilanss täiesti negatiivne. Kellele meenub midagi positiivset?
Rudolfile meeldib, kuidas tasalülitatud vene meedia uudiseid edastab. Baltivenelaste ajupesuks mõeldud ORT-s oli tänane õhtul esimene uudis vene-nõukogude TV aastapäev. Sellele järgnes külauudis Habarovski kolkaküla memmedest ja samas vaimus edasi. Bushi visiiti isegi ei mainitud. Homme nad peavad seda siiski tegema. Sama näeb mujal. Ühel päeval oli positiivse uudise puudumine tõttu riikliku telekanali esimene uudis võrkpallinaiskonna MM tiitel. Kolmas Rooma...

Teheranil olevat probleeme Hezbollah` juhtimisega. Suvise Liibanoni sõja ajal ja järel on organisatsioon lisaks sõjalisele võimekusele ilmutanud ka isepäisust. Teherani arvates tegutseb Hezbollah` kitsal ainult Iisraeli vastu suunatud rindel. Peaks mõtlema-toimima avaramalt panustades rohkem laial USA vastasel rindel.
Üks Liibanoni sõja nähtavaid tagajärgi on Iisraeli ja saudide lähenemine. Ei tahaks siiski uskuda, et see sõprus väga kaugele areneb. Tõenäoliselt suurendavad saudid toetust Iraagis võitlevatele sunnidele ja kütavad seega kodusõda. Liigne sõbrustamine juutidega tähendaks saudi kuningakojale probleeme Al-Qaidaga, mida püütakse vältida.
Türgi on Iraagis valiku ees: 1) kas teha kurdidega Kirkukis diili nafta teemal või 2) toetada sunniite võitluses kurdidega. Esimesel juhul oponeeriks Ankara saudidele, kes toetavad Iraagis sunniite, kes võitlevad šiiitidega, keda omakorda toetab Iraan. Teisel juhul läheks Türgi konflikti vana liitlase USA-ga, kes seisab Iraagis tugevalt kurdide selja taga. Teheranil on võimalus mõlemal juhul punkt võtta. Rudolfile tundub, et Teheran pooldab Iraagis teise lahendusena riigi tükeldamist.
Hodorkovski arvates ei teki USA nõrgenemise foonil maailmas uusi ülemaailmseid jõukeskusi. Selliseks ei saa ka Hiina, kes jääb nähtavas tulevikus regionaalseks jõukeskuseks. See eest on maailmas tekkinud liikumine, mille ainsaks ideeks on oponeerida kõiges USA-le. Riikide kirju rida ulatub Ladina-Ameerikast Kaug-Idani. Venezuela on hakanud näiteks Lähis-Ida teemadel tavatult palju sõna võtma. Ahamadinejad olevat teinud Chavezele koguni ettepaneku paigutada riiki Shabad-3 raketid ja "kui võimalus avaneb", siis ka Kuubale. Chavez polevat nii jabura idee peale midagi vastanud. Hugo on populist, kuid ettevaatlik. Ohutus tsoonis viibides võib ta kõvasti käratseda (ÜRO kõnepult). Teherani arvates kuulub Venezuela niikuinii USA vastase koalitsiooni assümeetrilisse arsenali (majandusrelvana).
T. oli tänase treeningu järel täiesti läbi. Seda näeb harva, kuna ta ei viitsi ennast eriti pingutada. Gepardi lugemiseks tuleb tõesti aega võtta, kuid kust seda võtta?

Täna sattus Rudolfi kätte üks Janovi lugu Somaalia teemal. Hetkel suurima kriisipotentsiaaliga Aafrikas on tekkimas Talebani Afganistani sarnane moodustis. Al-Qaida teise numbrina esinev Al-Zawahiri on oma raamatus öelnud, et kontroll mingi riigi või ühe osa riigi territooriumi üle, on AQ jaoks elulise tähtsusega. Somaaliat võib käsitleda kui islamidzhihaadi varulennuvälja. Somaalia sobib selleks hästi mitme parameetri poolest, kuigi tingimused sissisõjaks ei ole võrreldavad Afganistaniga. Suhteliselt mõõduka keskvalitsuse kõrval tegutsevad riigis ši˜iitidest radikaalid (Iraani toel) ja seni valdavalt sunniitide põhise Al-Qaida rühmitused. Suvises Liibanoni sõjas olevat Hezbollah` poolel võidelnud üle 700 somaallase. Somaallasi on võidelnud ja surma saanud Tšetšeenias jm. Somaalia keskvõim ei kontrolli suurt osa riigi territooriumist, kus AQ aretab oma väljaõppe laagrite võrgustikku. Kõige enam on Somaalias toimuva pärast mures Etioopia, kus hiljuti tekkis uus separatistlik liikumine, mis on kontaktis Somaalia islamistidega. Ärevuses on ka näiteks Kanada erieenistused - riigis elab suur somaalia kogukond ja sealt on hakanud tulema ärevaid signaale. Somaalia kogukond on teatavasti ka Soomes.
Nagu sel puhul tavaliselt, ei tea Lääs, mida teha. Inertsi jõud on teadagi suur. Vahel on aga väike liikumikiirus kasulik. Näiteks siis, kui liigutakse vales suunas. Saksamaa deklareeris hiljuti, et asub oma allveelaevadele paigutama õhutõrjesüsteeme, mis on suutelised raketi välja laskma pinnale tõusmata. See tähendab, et allveelaevade vastase võitluse taktikat revideeritakse põhjalikult. Iisrael kavatseb aga hakata sarnaselt lennukite õhus tankimisele rakendama pommitajate varustamist õhus laskemoonaga. See avardaks oluliselt pommituslennuväe kasutamise võimalusi eeskätt kaugemal asetsevate sihtmärkide vastu ning tõstaks operatsiooni tempot. Lähikontakti otsiva Hezbollah` võitleja vastu on sellest vähe abi.
T-ga. pole täna veel saanud mahti sõna vahetada - täna polegi selleks vist õige päev.

Täna tapeti Liibanoni valitsukabineti liige, maroniidist tööstusminister Pierre Gemayel. Süüria ja Hezbollah` üritavad vägisi tekitada Liibanonis valitsuskriisi ja tõenäoliselt ka saavad selle. Neljapäevaks on Hezbollah` kavandanud ulatuslikud väljaastumised, kus nõutakse valitsuse erruminekut ja erakorralisi valimisi. Hezbollah loodab suvise kampaania harjal valimised võita. Kõik läheb nagu õlitatult. USA-l, kes peab plaani Iraani abiga ohjata Iraagi šiiite ja paluda Süüriat, et see sulgeks relvatraffiku üle piiri Iraaki, on käed seotud. Tõenäoliselt nõustub Teheran USA ettepanekuga võttes sellega viimaselt manvöövriruumi Liibanonis ja saades "dobro" tuumaprogrammi jätkamiseks. Sobival hetkel tõmmatakse ameeriklastel tool istumise alt ära ka Iraagis. Mullad Teheranis on saanud oma tahtmise - nad on kahjustanud USA kui üliriigi prestiizhi, nad on pannud USA valiku ette, kas Iraagi kriisi reguleerimine või Iraani tuumaprogramm pluss vabad käed Liibanonis. Delikaatses olukorras on ka UNFIL, kes peab pealt vaatama, kuidas tema selja taga pannakse püsti uut kodusõda. Liibanoni valitsus on tõmmanud Beiruti lähistele 4 brigaadi, mis peavad blokeerima Hezbollah võimaliku riigipöördekatse ja kaitsma sunnite Lääne-Beirutis. Kuuldavasti on Liibanoni võimud saatnud sunniitidest eriüksuslasi lisaväljaõppele Jordaaniasse ja Saudi-Araabiasse.
Iisrael on pärast suvist läbikukkumist Liibanonis paralüseeritud ja tegeleb süüdlaste otsimisega. Veidi nokitsedes Gazas. Pole kahtlust, et hoobi on saanud nii USA kui ÜRO prestiizh (rahuvalve missioon kui selline). Viimase puhul on muidugi küsitav, kas on midagi,mida kahjustada. Teheran tegutseb täpselt ja on olnud seni edukas, ise seejuures eriti riskimata.
Soovitan lugeda värsket Economisti, kus Hodorkovski esitab oma nägemuse uuest maailmakorrast. T. toksib arvutis ja ei märka midagi enda ümber.

Meediakanalid tirazheerivad Kissingeri arvamust Iraagi kampaania kohta (et Iraak on lootusetu juhtum ja kampaania jätkamine USA-le kahjulik). Nii on väitnud paljud, kuid erinevalt suvalisest kolumnistist, on Kissinger "märk". Lahku lähevad arvamused selles, mida teha ehk siis, kuidas Iraagist võimalikult väikeste kahjudega välja tulla. Brittidel pidi olema kava oma vägede ülikiireks väljatõmbamiseks, kusjuures suur osa relvastusest ja varustusest kavatsetakse "kinkida" Iraagi armeele. Ameeriklased niimoodi jalga lasta ei saa. Vietnami evakueerumine oli teatud mõttes isegi lihtsam, eriti kui pidada silmas võimalikke tagajärgi.
Viimasel ajal on teatud allikad hakanud rääkima teemal, et Iraaki kaose jätmine oli/on USA "plaan B". See tähendab, et rakendatakse nn. permanentse konflikti strateegiat. Territooriumi, mida vallata pole võimalik, tuleb destabiliseerida, et see ei satuks kellegi teise (Iraan?) mõjuvälja. Sedalaadi permanentset konflikti näeme Lähis Idas. Araabia-Iisraeli suhete varal võib väita, et on võimalik elada ka permanentse konflikti tingimustes. Võimalik,et pärast ebaõnnestunud suvesõda tuleb tugevaks muutunud Hezbollah` tasakaalustamiseks permanentset konflikti mudelit rakendada ka Liibanonis. Sarnast rolli näib etendavat ka Fathi ja Hamasi ilmselt väljastpoolt initseeritud vastasseis Palestiinas. Mõni võib muidugi arvata, et "plaan B" on läbikukkunud kampaania õigustus. Mu meelest pole probleem selles, kas on plaan B või muu plaan. Kindel on, et 1) USA ei soovi Iraagist lahkudes, et Iraan selle najal tugevneks ja 2) USA säilitab mõju Iraagis toimuvale ka pärast oma vägede väljatõmbamist. Võimalusse, et Teheran aitaks USA-l uue Lähis-Ida poliitika raames Iraaki stabiliseerida, Rudolf ei usu. Niisamuti ka USA vägede väljatõmbamisse lähiajal.
Nädalavahtus möödus Tartus paari üritust külastades. Kõrvad undavad puhkpillimuusikast ja akadeemilisest klatšist, nüüd on selline pisut seenekorjamise meeleolu.